Püüan siin suure kiiruga saada kirja esmaseid emotsioone ning tegemisi ja ei ole pööranud suurt tähelepanu kirjavigade parandamisele, lause ülesehitusele ning kirjavahemärkidele. Olgem ausad kui mu eesti keele õpetaja Podnek seda loeks, siis oleks ta päris kindlasti shokis.
Kahe väikse lapse kõrvalt reisiblogi pidamine oli liiga julge samm:D. Kirjutan tavaliselt oma tekste õhtuti ca 2 tundi. Lisaks eelpool mainitule, jookseb mõttelõng pidevalt laiali... Lapsed, kui nad ei kiusa teineteist, siis müravad väga lärmakalt, aga me elame kortermajas:D. Üksi magama nad ei ole siiani kordagi läinud. Kaks õhtut proovisime, aga see lõppes sellega, et niipea toaukse kinni panime, hakkas kädistamine ja vatramine pihta, ning magama võid hoopis ise jääda, aga mitte nemad. Praegusel juhul lähme ca 12- 1 öösel magama ja ärkame kell 10 ja seda kõik koos. Aga see selleks.
Meil on siin käes juba uus hommik, kell on 11 ja Marger läks auto järgi. Täna lähme suure budda juurde, Chalongi templisse ja ka Patongi. Steve ja Diana näitavad teed. Tegime etepaneku ühe autoga minna, kuid nad arvasid siiski, et nad on liiga vanad shokiteraapiaks, et las see jääb noorematele.....Eks näeme täna siis, mis nad selle all mõtlesid, kuid olgem ausad, kõik kommentaarid, mis nad siiani andnud on, vastavad 100 prossa tõele. Loodame, et saame oma tänased sõidud tehtud ja siis mõtleme, kuidas edasi liigume. Lähme ju täna õhtul veel lennujaama Riinale ja Priidule vastu. Kuigi kõrval soomlased arvasid just, et auto on siin parem viis liikumiseks eriti veel koos lastega. Näeme siis seda paari tunni pärast.
No comments:
Post a Comment