Lebo päev

Täna hommikul oli küll tunne, et ei viitsi basseini juurest kuskile liikuda. Kuid samas kui jõudis kätte lõuna, siis ajasime vankrid jälle vihaseks ja minekule. Eile kohtusime Marko ja Merje & co- ga, lahe oli nende muljeid kuulata. Nad tulid Singapur-Phuket reisile seljakottidega ja vaatasid ka öömaja kohapealt. Nad olid ikka väga pruunid ja reis oli päris seiklusrohke. Täna peaksid nad külma Eestimaale tagasijõudma. Meie lastega ei saa seljakotireisi lubada, sest eks ju elu käib laste järgi, kuid õnneks oleme nad enda järgi ära kohandanud. Ega nad suurt ei protesteeri, vahest ikka uurivad, et midagi neile ka ikka ostame:D. Täna kõndisime viimase tänava korterijuurest läbi, et homme siis roller laenutada. Ega siin jalakäijatele eriti ei mõelda, jällegi puuduvad kõnniteed. Vaadates kohalikke, siis nende lapsed vist sünnivad ka rolleri seljas. Ja samas on siin vahemaad sellised, et jala nii väga ei liigu. Me oleme vist oma poole kuu keskmine jala liikumise koguse kahe päevaga läbi kõndinud:D. Siin Kamalas on üks suurtee äärne elav piirkond ja paralleeltänav mööda rannaäärt, kus käib samuti vilgas kaubandus. Võrreldes eelmise korraga, kui olime Nai Harnis, siis on parem, sest siin on ikka natuke elu. Pole enam külaelu tunnet. Homme tahaks siis Patongi poole suuna võtta, aga enne seda kohustuslik päevitamine (lastel ujumine). Täna ostsime sushit, karp maksis 1.50 eur-i, siis hunniku puuvilju. Minu vaieldamatud lemmikud on Papaia, mango ja minibanaanid. Lastele meeldib arbuus. Proovisin ära ka rohelise curry supi. Sõin küll ära, kuid suu õhetas tükk aega. Seekord mõtlesin, et ei hakka blokkima kohalike toitude suhtes, aga no paneb ikka mõtlema, et kuidas neile ikka nii vürtsikas toit maitseb....